Mis tegelikult metsas juhtus?

Eile õhtul lõpetasime Valmas JCI Suvepäevade auhinnalise suitsusauna realiseerimisega. Kui päike hakkas loojuma  lausus Margus legendaarsed sõnad ,, Jõudke Tallinna tagasi ja kui jätkate oma matka siis ägre naeru kätte surge.“ Kokkuvõtvalt nii lõbusat matka ei olnud varem kellelgil olnud. Neli päeva järjest, kõht kõveras ülimalt positiivsete inimestega möödusid märkamatult.

Neljapäeva õhtul oli  Ülemistes 10 inimest pakitud kottidega ning ees ootas ainult teadmatus. Keegi ei teadnud, mis ootab ees, kuhu minek ning palju segadust.  Kätte anti üks 24 h toidupakk, millega peaks hakkama saama terve matka. Optimiste see ei morjendanud ning järgmine peatus oli Lehtse kust valiti grupijuht. Üksi olemise päeval oli vaikimise kohustus ja aktiivsetele suhtlejatele oli see parajaks väljakutseks. Loojangu eel tuli meie ainukene vihm, mis tegi kõik rajad märjaks ja loomulikult ka jalad ning riided. Kuuvalgel ööl müttasime kusagil rabas, pealampidega, märjas rohus ja vaikselt tekkis küll tunne kas oleme ikka õigel teel? Täpselt südaööl jõudsime siiski ööbimispaika kus ootas meid juba viimased kolm tundi teine Tarmo. Tugijõud tõi puid, kes siis metsa puid veab?

Reede hommikul sai igaüks endale uue sõbra ja taas tükikese kaardist, valikuga minna lihtsamat rada või otsida metsast terve kaart. Metsasügavustest leitud kaardilt oli näha, kuhu oleme tegelikult sattunud. Peatustel õpiti määramaa kaugust, sõlmesid, suuna määramist kellaga ning kompassiga kellaaega. Palju nalja pakkus jõe ületus palkidega kus Taavi näitas Värnikule omaseid oskusi J. Jussi järve ääres lendasid kiirelt kotid maha ja kõik vette. Inimese tunne tuli tagasi ning tuju läks aina lõbusamaks ja kui jõudsime Paukjärve äärde, hakkas päike vaikselt loojuma. Paukjärv on Eesti üks puhtamaid järvi sügavusega  11 meetrit ja läbipaistvust kuni 6 meetrit. Pestes seljanka potti tuli valguse peale neli vähipoissi uudistama, mis siin toimub. Kõhud täis istusid kõik ninad taeva poole ja vaatasid kuud ning lugesid kokku tähti. Öösel võeti üles veel lauluviis, mis kõlas poole ööni.

Laupäeva hommik oli jube tuuline, kuid järv mõjus kõigile magnetina sest vesi oli soojem kui ümbritsev õhk. Oma rännaku kaugemas punktis ronisime vaatetorni ning pidime tõdema, et võima olla uhked oma vabariigi üle. Kakskümmend aastat on olnud meil taas võimalus seda piirkonda nautida, sest ENSV ajal oli tegemist polugoni alaga ning liikumine keelatud. Väikene lõikamine metsas kujunes tõeliseks müttamiseks kusagil soos ja metsas. Viskasid kotiga pikali võisid ühelt poolt süüa näpu suurusi mustikaid ning teiselt poolt jõhvikaid.Vahel tuli jõuga inimesi mätta juurest eemale tirida, sest kaua sa ikka sööd? Kolmas päev küll aga tempo oli väga hea sest kõigil  selg märg, samm kiire, energiat jagus ka tantsimiseks ning sedasi me panimegi ühest punktist mööda. Viimane järv ja ülesanne jäid Venejärve äärde. Ainukene ülesanne millega saadi kiirelt hakkama ning pärast seda kõik vette. Kirjeldamatu vaatepilt ja mõnus vesi ning milline seltskond.

Laupäeva õhtuks jalutasime Kõrvemaa spordikeskusse kus ootas ees soe saun. Teepealt korjati kukeseeni ning mehed tegid vihad valmis. Sauna ootasid kõik ja nii mõnigi pidi tõdema, et mitte kunagi varem ei ole teda nii mõnusalt viheldud. Õhtu/öö- söögi eel võtsime kõik möödunu kokku. Sõnum oli lihtne ja selge- kartsime hullemat aga elu oli meil siiski liiga mugav. Me ei piitsutanud kedagi takka, kõik oli olemas ja tegelikult sööki jäi isegi üle. Nimi ja vahemaa ehmatas vast paljusid, kuid tegemist oligi katsetusega. Metsalised muutusi lõpus juba laisaks ja ei viitsinud enam telki kasutada ning vallutasid ajavõturuumi põranda.

Pühapäeva hommikul lahkusid osad aktivistid võrgu turniirile, mõni triatlonile ning teised jalutasid rahulikult Aegviitu. Rongis pidime piletimüüja edasi saatma sest tekkis elav arutelu, kes tulevad Viljandimaale sauna. Mõeldud tehtud ja neli inimest suundusid otse teisele saunaringile.  Kodalased jõuavad palju, jäta ainult natukene ruumi spontaansusele.

Tuleb tunnistada, et nii lõbusa seltskonnaga läheks kohe praegu metsa ja jääkski  sinna. Mitte keegi ei vingunud, nurisenud ja kõike võeti ülima huumoriga. Neidudel tekkis küsimus, et kas kõik naljad said räägitud? Ei sugugi mitte, teiste matkade jaoks on omad naljad. Igaüks õppis kindlasti midagi uut ja võttis need teadmised koju, tööle kaasa. Suurim õppetund on lihtne- positiivse ellusuhtumisega saab kõik tehtud, kulugu arutelude, katsetuste ja kõige muu peale palju tahes aga teeme ära. Matkalised nautisid kõik protsessi rohkem ja see on kokkuvõttes palju olulisem.

Paljud ei saanud seekord tulla valikute paljususe pärast, kindlasti oli mõnel ka hirm vaadates kilomeetreid ning nime. Kokkuvõttes toodi välja, et kohati oli väga pikkade suvepäevade tunne. Järgmine matk võib olla juba paari kuu pärast või talvel külmaga aga arvestades keskmist kodalast siis sellise formaadi juurde jääme ilmselt suvematkadel ainult. JCI Survival Campe nime alla võivad koonduda kõik matkahuvilised, teadmaks kuna metsa minek. Kui keegi läheb ise andku teada ning saadame sõnumi edasi neile, kes liitunud FB fännilehega.

Tänan südamest kõiki osalejaid ja kaaskorraldajaid. Tagasitulek reaalsusse saab raske olema sest näol on ikka lõbus muie ja teised imestavad mis viga?

Metsa näeme!

Tarmo